Aasta algus on hea hetk üle vaadata, kuidas on läinud mõnes valdkonnas eelneval perioodil. Sel korral otsustasin valida selleks valdkonnaks panganduse ja uurida, kuidas on võlgnevustega kõige eesrindlikumate laenuandjate juures. Kasutasin sõna "eesrindlikumad" selle eeskujulikumas vormis, sest on ju tänane seadusandlus suuresti kujundatud selle järgi, et pangad oma laenuandmist nõuetekohaselt läbi viiksid ja tagaksid, et Eestis rakendataks vastutustundliku laenamise põhimõtteid.
Infoallikana kasutasin sel korral Eesti Panga avaldatud statistikat krediidiasutuste poolt väljastatud laenude kohta. Krediidiasutuste alla on määratletud lisaks pankadele ka suuremad laenukontorid, kes on endale hankinud panganduslitsentsi (jah, isegi kui krediidiasutusel võib olla panganduslitsents ja ta reklaamib ennast "laenudele spetsialiseerunud pangana" aga tegevuse järgi on ta ikkagi puhtalt laenukontor). Minu huvi köitis eelkõige üldine olukord ja tarbimislaenudega seonduv. Mida ma märkasin? Peamiselt jäi silma, et kõik paistab olevat hästi nagu Taani riigis. Mhmh. Sellest riigist tuli kunagi Eestisse pangandusäri tegema Danske pank. Me kõik mäletame, kuidas antud asutusel eeskujuliku panganduse elluviimisega läks...
Ma ei soovi kahtluse alla seada Eesti Panga kogutud ja avaldatud statistikat, kuid minu silmis on seda statistikat pisut vähe. Mida ma juurde sooviks? Kõigest ühte inforida. 28.12.2022 avaldasin blogipostituse sellest, kuidas võlanõuetega äri teha. Kuidas see on seotud krediidiasutuste poolt Eesti Pangale esitatud statistikaga võlgnevuses olevate tarbimislaenude kohta? Nimelt teevad pangad regulaarselt koostööd võlanõudeid ostvate äriühingutega. Kui varasemalt tõsteti võlanõuded panga kontrolli all oleva äriühingu omandiks, siis täna seda enam teha ei saa. Seega müüvad pangad võlanõuded oma bilansist välja ja näitavad nii Finantsinspektsioonile, aktsionäridele kui avalikkusele, et asjad on parimas korras.
Mind väga huvitaks info võlanõuete mahtude kohta, mida pangad oma bilansist välja müüvad. Kuigi tegu on oletusega, siis aastane maht on kindlasti kümnetes miljonites eurodes. Kui vaadata Eesti Panga poolt avaldatud infot, siis 30.11.2022 seisuga oli tasumata tarbimislaene kokku 25,8 miljonit eurot. Oma kogemusele toetudes võin kindlalt väita, et Eesti krediidiasutuste poolt kalendriaasta jooksul müüdavate võlas olevate tarbimislaenude maht on suurem kui see jääk. Sellele lisanduvad veel muud laenuliigid. See näitab, et krediidiasutuste poolne probleem võlgnevustega on suurem, kui statistikas pealtnäha paistab.
Miks aga on see krediidiasutuste probleem? Sest just nemad võtsid algselt vastu need laenuotsused ja väljastasid krediidi. Nagu ma postituse alguses mainisin, siis on võimalik statistikaga manipuleerida, sest alati saab ilustada seda, mida mõõdetakse. Antud juhul mõõdetakse aga teadlikult ainult seda osa, mida soovitakse näidata. Sellega ei lahendata probleemi vaid päästetakse oma nägu. Probleemi lahendamiseks on vaja sellele aga otsa vaadata.
Aga miks on krediidiasutused otsustanud olukorra just selliselt lahendada? Siinkohal tulevad mängu Finantsinspektsiooni poolt kehtestatud nõuded. Nimelt ei tohi krediidiasutused väljastada uusi laene, kui nende bilansis on maksetähtaja ületanud laenude osakaal üle teatud taseme. Siinkohal juhin tähelepanu, et Finantsinspektsiooni jaoks ei ole probleem mitte selles, et krediidiasutustel oleks oma bilansis maksetähtaja ületanud laenud (isegi, kui need laenud on üle aasta vanad), vaid loeb see, kas nende laenudega tegeletakse võlgnevuse kustutamise eesmärgil.
Praegusel ajal on krediidiasutused otsustanud sisse võtta teadliku kahjumi läbi võlgade müügi ja annavad endast parima, et seda kahjumit katta uute väljastatud laenudega. Osaliselt see toimib, aga alati lisandub uusi laenuvõtjaid, kes ei suuda oma kohustusi täita ja need laenuvõtjad satuvad varem või hiljem esmalt inkassofirmade ning seejärel kohtumenetluse etappi (sellekohast statistikat käsitlesin teises varasemas postituses). Sisuliselt lahendatakse olukorda, kustutades tuld bensiiniga. Investorina oleks minul keeruline investeerida krediidiasutusse, mille puhul ma tean, et osa minu investeeringust kirjutatakse teadlikult maha ilma sellega sisuliselt tegelemata.
Comentários